Konkreetne luule

Konkreetne luule on visuaalkunsti ja keele sümbioosis tekkinud žanr, mille puhul keel ei ole mitte ainult sisu, mõtte või meeleolu kandjaks, vaid lisaks ka luuletuse eesmärk ise. Konkreetse luule viljeleja luuletaja-konkretist esitleb visuaalsete vahenditega keelt ennast.

Konkreetse luule puhul kasutatakse kunstilise vahendina keele foneetilisi, visuaalseid ja kõlalisi omadusi. Sõnad, tähed või kirjavahemärgid võivad ka keele kontekstist väljuda ja vaatleja jaoks iseseisvuda, see tähendab muutuda "konkreetseks".

Selline keele enda esitlemine võib ka keelele kui mõtte väljendajale vastanduda, kuna konkreetne luuletus ei pruugi enam kanda mõtet vahendavat funktsiooni. Konkreetset luulet võib pidada ka mittepoeetiliseks meditatsiooniks poeetilise kujutusviisi tingimustes. Konkreetne luuletus ei pruugi enam olla luuletus "millestki", vaid keeleline resultaat asjana iseeneses.